Lendan

(Mainin kohe, et mul oleks tegelikult miljon pilti, mida jagada, aga mul sai wordpressis ruum täis?!?!)

Aeg muudkui lendab ja mina lendan temaga kaasa. Vahel küll tiivad lakkavad töötamast ja siis veedan aega iseendaga, uppudes enda tunnetesse/emotsioonidesse või tehes endaga teadlikult tööd. Ja teine hetk Maailm kannab mind nagu ma oleks maailma kõige kergem asi, mida üldse kanda saab. Aastal 2016, septembri teisel päeval ma maandusin siia maale ning uskusin tõsimeeli, et olen maksimaalselt siin aasta-kaks. Mul olid ju plaanid, unistused ja kindel visioon milline mu elu saab välja nägema. Nagu see oleks valmiskirjutatud raamat, mida ma uuesti üle tahtsin lugeda ning läbi elada. Niimoodi päris ei läinud. Tänaseks päevaks olen ma olnud Austraalias 4 aastat ning 11 päeva. Kuidas nii siis juhtus? Sest vaatamata kõigele, ma olen kannatlik, vahel vastu enda tahtmist.

Tegelikult on siin elamine ning ellujäämine olnud väga pikka aega ka võitlus viisade/raha pärast või lihtsalt sisemine võitlus iseendaga, eriti teemal MIKS ma üldse siin olla tahan ja süütunne, et mind ei ole Eestis oma inimestele eriti olemas. Kõige huvitavam on see, et mitte miski ei töötanud minuga kaasa seni, kuni hakkasin oma sisehäält kuulama ning tegin vajalikud korrektuurid selle järgi. Järsku sai segadusest täielik torm, tormist vaikus ning vaikusest enda sisse vaatamine ning enda sisse vaatamisest rahu. Kadus ära see “mida ma peaksin tegema? kuhu ma peaksin minema? peaks vist kooli minema?!?! kes minust saab? kas minust üldse saab midagi?” lõputu jada. Vahel see vana energia ning ärevus hiilib ikka sisse ja need on mentaalselt tõsiselt rasked päevad kuid tuleviku üle muretsemine ei vii mind mitte kuskile. Alles siis, kui teadvustan endale hetkes elamist, olen ma rahus.

Kõige raskem minu jaoks oli siinmaal kindlasti see hetk, kui avastasin, et loomingulisus on mind maha jätnud. Küll ma süüdistasin teisi, küll ma süüdistasin energiaid ning ennast muidugi ka. Aga mis oli veel raskem sellest? Arusaamine, et MINA jätsin loomingulisuse maha, mitte tema mind. Loomingulisus ei võta pliiatsit kätte ja kirjuta juttu ega joonista pilte. MINA teen seda tema abiga. Ja see muutis terve mängu. Ma olen nüüd pliiatsit hakanud kätte võtma ja see oligi puuduolev aspekt selle mure lahendamisel! Nõnda tilluke asi, kuid kui ma ei alusta, siis seda ei tee mitte keegi minu eest.

Ja alles nüüd on Austraalia mind omaks võtnud ja mina teda. Selleks läks pea neli aastat. See maa on energeetiliselt hästi maskuliinne, mehelik, nurgeline, tugev, ohtlik kui temaga valesti ümber ringi käia, mürgine kui tema peale mõtlematult astuda, ohtlik kui teda tundma ei õpi ning halastamatu, kui tal on oma torm/tuli/üleujutus üle elada. Ühesõnaga… täielik karakter, keda oleks lihtsam maha jätta kui taltsutama hakata. Ja mina olin ju ikkagi selline pigem õrn, naiselik ning pehme tegelane. Kõige parem on see, et ma pole seda poolt endast kaotanud kuid olen saanud endale tugevamaid jooni juurde tänu sellele maale. Ühendus ei tulnud kohe sest temaga oli vaja tööd teha ja teatud teste läbida. Ma ei oska seda ühendumist täpselt lahti sõnastada, kuid see tuli alles siis, kui hakkasime mägedesse ronima ning rohkem matkama. Siis, kui ma hakkasin siinset loodust rohkem usaldama. Ja ka siis, kui sattusin töötama kollektiivi, kus olid ainult mehed ning mind hakati kohtlema kui ühte oma “poissi”. See on tohutult veider kontsept kuid polarisatsioon mu elust kadus, must ja valge kadus. Jäi kõik, mis nende keskel ning nendest väljas.

Mõnel päeval on küll selline üksildus, et tahaks võõraste kodudesse sisse kõndida ja karjuda, et palun keegi armastage mind ja pange mind tundma nagu ma oleks tahetud ja vajatud. Sellest oskan ma ennast õnneks juba välja tõmmata, sest tean, et otsin väljaspoolt seda, millest olen ennast väga pikka aega ilma jätnud. Endast negatiivselt mõtlemine on kõige suurem lõks kuhu üldse langeda, ego teab seda superhästi. Aga hing sees vaid kuulab nukralt ja soovib et Sa lõpetaksid, sest nii valus on. Hinge tuleb kuulata, sest see oledki SINA oma kõige algsemas olemuses.

Ma olen tänulik, et olen loonud endale elu, kus on olnud nii musta kui ka valget, vikerkaare iga spektrit, pimedust ja valgust, täielikku õnnetust kui ka õnne, allaandmist ning uuesti alustamist, nalja ja pisaraid, seiklemist kui ka paigalseisu, loodust ning linna, tõusu ja mõõna. Muidu ma ei teaks ega tunneks seda, mida ma tunnen täna.

Täna ma tunnen, et hing on rahul.

“There are lies in the facets of everything that we see
Telling us to be scared, when all we ever are is free
I’m letting go of the things that don’t serve me no more
I am holy and sacred and righteous and true
I deserve to be here and so do you

I’m in a constant transition constantly changing vision
story never certain there is always a revision to be made
I think about the demons i have slayed, I am not afraid of confrontation in vain
To the people that seek evil, not as peaceful as I look
A warrior at heart so precaution must be took
Trying to give in, to the lessons that will soften, my ways and means are changing cause I talk to spirit often
Tell me to stay sharp, tells me to stay present
Tells me to ignore the fools and focus on accent
I will starve my ego, I will remain strong
I will make mistakes and I will often be wrong
I’m perfectly imperfect and I’m only here to learn and all the evil on the path gets burned” Satsang-I Am

Catharsis

Olen elus hakanud aru saama, et ühe energia peale ei saa pikalt liugu laskma jääda. Olen seda ise nõnda palju teinud, selle tõttu ka tean.
Energial on parim enne kuupäev, nii veider kui see ka ei tundu.
Olen töötanud enda kallal, mingi suure otsuse langetanud
ja siis hunnik aega mitte midagi teinud enesearengu nimel või on olnud aeg, kus õpin, muutun ning janunen uue energia järele iga päev.
Ma olen tänulik, et see on nii, sest see motiveerib mind tegema veel paremini,
veel sügavamalt ning karmatult.

Siia ei ole ma põhjusega väga pikalt kirjutanud. Aga see on okei. Mul oli vaja end isoleerida ning välismaailm toimis samamoodi- isolatsioon, eraldatus. Kuigi erinevatel põhjustel, mul oli oma viirus (kaudses mõttes) millest lahti saada, samal ajal kui plandeemia (jah, kirjutasin selle niimoodi) maailmas lokkas.

Mis maailm see on, kus ma elan?
Ma olen nüüdseks aru saanud, et elu on nii detailselt loodud illusioon, millest lahti laskmine ei olegi nii kerge. Avastan igal uuel päeval enda seest uusi hirme, blokeeringuid ning valusid, mis end ilmutavad, et ma nad vabastada saaksin. Olen enda teada jätnud suure hulga hetki, mida olen eriti viimase kahe aasta jooksul läbi võtnud seedida, sest ma ei tunne, et keegi saaks aru ja sellise tundega elamine võib lõpuks välja viia selleni, et jään üksi.

Üksi olemine ei võrdu üksindusega, minu jaoks vähemalt mitte. Üksi olles tunnen ma end kõige vabamalt, tunnen end tõeliselt iseendada. Eks mul on ka see probleem, et kui ma kedagi natuke rohkem usaldan, jagan midagi väga isiklikku, loomingut, mis tähendab mu jaoks tervet maailma, tekib kohe sisse tunne, et ma pean hakkama enda hinge tõlkima, selgitama, tagamaid seletama, et keegigi aru saaks. Muidugi keegi ei ole olnud teise inimese kingades ja seda ma ei eeldagi.

Tegelikult on viimased kuus kuud on olnud kõige õnnelikumad ajad mu elus ja esimest korda üle pika aja ma julgen seda tunnistada ning seda kogu täiega nautida.

Mitte keegi ei tulnud mind päästma ning ümber modelleerima. Kuna mul ei olnud enam kedagi külje kõrval, õppisin seda iseenda jaoks tegema.

Võin uhke südamega öelda, et olen suuremas jaos oma laokile pillatud jupid kokku kogunud, iseseisvuse taastanud ning võitlen omaenda tõe eest ning astun oma rada. Teadvustanud endale, et olen nii palju asju valesti teinud, mis mind siiamaani vahel närivad kuid olen iseenda eest seisnud sellise punktini, milleks ma ei uskunud end suuteline olevat. Ma olin südamest kindel, et kõik, mis mu elus lahti läks, oleks võinud mulle väga kurvalt lõppeda kuid kõik läks risti-vastupidi! Mul oli KÕIKE SEDA VAJA, mu depressioon ning elu kõige õudsem lahkuminek olid mu elu suurimad õnnistustused. See sundis mind vaatama mu elu täiesti teiste pilguga, kaotama ideid, arusaamu, poliitilisi- ja filosoofilisi vaateid ja list ei lõpe siin.

Ma olen sügavas rahus iseendaga, kuigi ka see ei püsi igal hetkel mu elus, kuid ma olen teel! Ja lend ongi pesa! Lisaks ma olen ma tööl õnnelik ja olen aru saanud, kes on mu päris sõbrad ning kellele võin ma alati kindel olla. Ma olen leidnud tasakaalu töö, seikluste ja enesearenguga. Ja hirmud, et ma hakkan kahetsema kõiki elus tehtud otsuseid… nemad ei jäänud püsima. Kuigi sellega läks aega, järgnesin ma siiski oma kõhutundele ning see on mind viinud/toonud kohtade-inimesteni, kes toovad minust kõige suurema armastuse välja. Ja minevikule mõtlen ma tänasel päeval pigem harva. Siiamaani õpin elama nüüd ja praegu.

Ja ainus mis ma oskan öelda,

kõik võtab siin elus aega või tuleb täpselt sel ajal, kui on ette nähtud. Millegi sundimine või millegi taga nutmine ei mahu enam mu praegusesse energiavälja.

–

Sest ma olen täpselt siin, kus ma pean olema

Muidu ma oleks kusagil mujal

My tears ricochet

We gather here, we line up, weepin’ in a sunlit room
And if I’m on fire, you’ll be made of ashes, too
Even on my worst day, did I deserve, babe
All the hell you gave me?
‘Cause I loved you, I swear I loved you
‘Til my dying day

I didn’t have it in myself to go with grace
And you’re the hero flying around, saving face
And if I’m dead to you, why are you at the wake?
Cursing my name, wishing I stayed
Look at how my tears ricochet

We gather stones, never knowing what they’ll mean
Some to throw, some to make a diamond ring
You know I didn’t want to have to haunt you
But what a ghostly scene
You wear the same jewels that I gave you
As you bury me

I didn’t have it in myself to go with grace
‘Cause when I’d fight, you used to tell me I was brave
And if I’m dead to you, why are you at the wake?
Cursing my name, wishing I stayed
Look at how my tears ricochet

And I can go anywhere I want
Anywhere I want, just not home
And you can aim for my heart, go for blood
But you would still miss me in your bones
And I still talk to you (When I’m screaming at the sky)
And when you can’t sleep at night (You hear my stolen lullabies)

I didn’t have it in myself to go with grace
And so the battleships will sink beneath the waves
You had to kill me, but it killed you just the same
Cursing my name, wishing I stayed
You turned into your worst fears
And you’re tossing out blame, drunk on this pain
Crossing out the good years
And you’re cursing my name, wishing I stayed
Look at how my tears ricochet

Taylor Swift

Life in iso

Gorgeous morning

Thailand, Krabi. November 2019

Ilu

Kevad Queenslandis

Talv Queenslandis