Kategooriad
you do you

Eestlane on nagu puu väljal: vaatad läänest, on niisugune, vaatad idast, naasugune ja nõnda teistestki ilmakaartest. (“Mister Fred”, 2009)

Ma ei oleks kunagi osanud arvata, kui raske on Eestis uuesti kohaneda. Siin on kõik nii teistmoodi..

Alustan uuesti sellest, KUI kurb oli mul Lugo’st ära sõita. Kuu ajaga võivad inimesed ikka väga-väga kalliks saada. Õnneks kirjutame edasi ning miski polekski justkui muutunud, nagu ma oleks endiselt nendega koos.

“We can’t be afraid of change. You may feel very secure in the pond that you are in, but if you never venture out of it, you will never know that there is such a thing as an ocean, a sea. Holding onto something that is good for you now, may be the very reason why you don’t have something better.”
C. JoyBell C.

Meie palee kõige tähtsam reegel:

20151203_113536

Mina võin kindlasti öelda, et olen korralikult muutunud. Kõik need inimesed, keda ma kohtasin ning kohad, kus ma viibisin, jätsid minusse väga suure jälje. Seal sain reaalselt aru, et lend ongi pesa ning hirmudest tuleb lihtsalt üle olla. Enne reisi püstitasin enda peas küsimusi ning seadsin eesmärke, millest ma siin küll ei kirjuta, kuid saan öelda, et kui küsida, siis sulle ka vastatakse. Minuni jõudsid vastused täiesti suvalistel hetkedel, mis õpetas mulle seda, et kannatlik tuleb olla.20151204_114735

Mari Metsallik on kirjutanud:”Mõnikord aga juhtub, et inimesel pole sisemist rahu, ta ei tunne ennast hetkes õnneliku ega rahulolevana ning igatseb kuhugi kaugele, mujale, edasi, ükskõik kuhu, ainult et mitte olla siin ja praegu. Siis tekib liigne tahtmine ja liigne tahtmine viib alati pausiseisundini, sest see on blokeeriva iseloomuga. 
 Me õpime elu tundma läbi kogemuste. Inimene ei tohiks karta ise tunda ja kogeda, ise mõtestada ja sellepärast otsida kedagi, kes meie eest mõtleks ja ütleks. Me peame end vaimselt iseseisvalt teostama, võtma vastutuse. Vaimne areng tähendab julgust kogeda ja neid kogemusi mõtestada.”

Kui peale keskkooli ei tea mida teha- mina ei soovita suvalisele erialale õppima minna, vaid kõigepealt tuleb ennast tundma õppida.  Vabatahtlik teenistus on uskumatult hea viis reisida, uusi sõpru saada ning oma elu muuta. Kui tekib mõte minna- MINE! You have NOTHING to lose but EVERYTHING to gain! Igatahes, see pole mingi täielik tõde vaid lihtsalt minule on selline eluviis ainuõige. Reisida ning maailma näha, aidata ja ise mitte midagi vastu oodata. Seda blogi ma ei tee privaatseks ega midagi, mul on praegu kaks väga-väga suurt plaani, ehk esimesest kuulete varsti kuid teist on vaja sügiseni oodata. Kirjutada mulle meeldib 😛

Koju tulles saatsid mind seiklused kuni pea koduni, nimelt sain Helsingi lennujaamas endale kaks uut sõpra 😀 Üks USAst ja teine Jaapanist. Alguses tuli see Jaapani tädike niisama uurima, et mis ma seal Eestis tegema hakkan. Vastuse peale, et ma elan seal, oli ta väga rõõmus, hakkas kohe Eesti kohta igasuguseid asju küsima ning jagas oma Jaapanist kaasa toodud kommikesi. Kui väravast läbi hakati laskma, tuli see USA kutt küsima, et mis Eestis tegema hakkan 😀 Vastuse peale, et elan seal, sain kohe kutse peole ja värki. Arvasin, et ta on umbkaudu 22-aastane. Vend oli tegelt veits vanem ja tuli Eestisse äriasju ajama 😀 Kuna ta istus lennukis mu taga, ajasime pea terve aeg juttu. Lennujaama ees ütlesime tsau ja kuigi ilmselt võibolla possibly propably (kirjutan nii, sest kunagi ei tea, mis elu toob 😀 )ma oma uut sõpra mitte kunagi enam ei näe, oli see siiski väga vahva kohtumine 🙂 Kui ise oled avatud, on teised seda ka sinuga.

Fred Jüssi on öelnud:“Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.”

Näeme varsti jälle!

(Ma isegi ei vabanda, et ma nii palju tsitaate kasutan. Need annavad hetkel mu mõtteid edasi paremini kui miski muu)

20151106_08454420151204_104751Ahjaa, need kaks neiut olid väga rõõmsad mu saabumise üle! 🙂20151205_133137

Kategooriad
you do you

Flashback (A Coruna, Santiago de Compostela, Lugo, Portugal (Esposende)

Kategooriad
you do you

How lucky I am to have something that makes saying goodbye so hard

MY PORTUCHEESES AND AUSTRIANS AND OUR AWESOME EVA&IRIA-

I can surely say that I’ll never forget this experience as long as I live.

I had to say goodbye to you today and I would like to thank you SO much (again) for the endless love, jokes, support, amazing food and the loooud noise. And haha as I told you, I would cry and so I did haha 😂 We’ll see again someday, I promise you ❤ At least we all know how to swear in different languages now, this is very important! I will make the photo gallery later when I’m back at home, stay tuned. I wish all of you the best and I hope thay you guys will never have such annoying neighbour as we had in our flat 😙

Oi jumal, kuu  on liiga lühike aeg ja see möödub ikka hullumeelselt kiiresti. Kurb oli enda hulludega lahku minna, pisarad voolasid mul korralikult 😄. Aga teadmine, et ma saan alati neile külla minna ja nemad mulle, teeb tuju paremaks. Elame ju kõik väikeses Euroopas. Ma mäletan siia sõitmist nagu eilset päeva ja nüüd pidin jälle autosse istuma ja A Corunasse, kus lennujaam asub, tagasi sõitma. See kuu aega möödus niii produktiivselt. Kuigi füüsilist tööd tegime pigem vähevõitu, oli see just korralik elukool:) Ma ei ole siia blogisse enamus asju kirja pannud, mida me oleme teinud/öelnud/naernud ning ma arvan, et jätangi selle nii. Loodan, et kui Caritas meie loodud social gardenit läheb saagist koristama, oleme kellegi  kõhule vähemalt pai teinud.
Lühiprojektidega on ikka jama küll, mina õnneks nautisin siinset aega esimesest päevast, kuid sellest jäi nii väheseks. Tahaks oma grupiga veel kaua koos olla, aga ju siis peab õppima inimestele, kes on niiii kalliks saanud, headaega ütlema ning lootma ning selle nimel kõik tegema, et see viimaseks nägemiseks ei jääks.

Kui tekitan siia galerii, siis kirjutan ka pikemalt mõne asja kohta veel juurde ja teen ka lõppkokkuvõtte sellele peatükile minu elus.

Seniks ciao.

Kategooriad
you do you

Jalutuskäik

Väike note: läksin hommikul umbes kell 9 välja jõe äärde jalutama ning linde vaatama. Minust kõndis mööda umbes 15 inimest ja nad kõik ütlesid TERE HOMMIKUST (bom dia) ja naeratasid. Vastasin samaga ja tuju on igastahes laes ❤

image

image
Kellegi koduhoov kolme imearmsa koeraga.
image

image

See oli jama, et üks vanem naine toitis neid hiljem saiaga. Tee siis Portugalis inglise keeles selgeks, et valge sai tapab aegamööda neid linde..

image

image

image

Kategooriad
you do you

Portugal, Esposende

image

image

Tühjad kõhud viisid meid restorani, mille personal ning külastajad vaatasid meid nagu tulnukaid 😀 mainin ära, et tegemist ei ole turismipiirkonnaga, kus ma olen. Meie kõrvallauas olev naine hakkas minuga rääkima, tema mees oli portugaallane, tema ise venelane ning neil oli imearmas laps. Naine küsis kas ma olen venemaalt või poolast (kuna sain ta vene keelest aru), ning vastuse peale, et ei, estoniast, küsis ta :ohoo, australia? 😀 no peaaegu. Poole söömise pealt tuli väike tüdrukutirts minu juurde, tegi mulle ja Kathariinale põsemusi ning läks vanemate juurde tagasi. See tekitas niii suurt üllatust ja süda sulas täitsa ära, ütlesin tüdrukule idi suda ja soperdasin midagi et krasivaja devotski (vähemalt ta ema sai aru :D) ja kallistasin teda ja tegin musi. Niii armas lihtsalt. Kui nad lahkusid, ütlesime pakaa ja ciao. Lisaks piilus personal meid nii ustest kui ka akendest. Haha ja siis kelner küsis midagi, ma ütlesin järjest: jaa, da, si! Keel jookseb umbe vahel ikka:D naersime mõlemad.

image

image

image

Ohoo, ja sain uuued liferid (linnuliigid, keda oled näinud esimest korda) – pildil on rohulind. Tarvo määras ära, suur aitäh talle. Lisaks veel siidhaigur, rabapistrik ning keegi tilder, kelle saan ilmselt kodus arvutis alles ära määrata. Täpselt pole veel aru saanud, kas nägin siniharakat või mitte. Lisaks nägin meie oma armsat jäälindu.

image

image

Meie hostelis tulid täna jõulud:)

image

image

image

Majade seinad on kaetud keraamiliste plaatidega.

image

image

image

image

Meloniladu.

image

Süüa oskavad nad väga hästi teha.

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

Hullult oli vaja seda kaktust näppida, hiljem oli pöial tuim 😀

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

Linnuala meie hosteli kõrval.

image

Meie linnake- oleme siin rohelise ala kõrval jõe ääres:)

image
Ahjaa-meie hostel kasutab päikesepaneele!!! Kui tore 🙂

*Jah, kui oled vabatahtliku teenistuses, siis on sulle ette nähtud ka puhkus, olgugi siis, et see on lühiprojekt (vastuvõttev organisatsioon ei maksa neil päevadel transporti/majutust/toitu kinni). Austria squad on Portos ning portugali squad on endiselt Hispaanias:)

Kategooriad
you do you

Holidays

Oi meid hulle. Läksime Austria squadi ning Tiagoga eile õhtul 23:30 välja baari. Midagi erilist ei toimunud, olime oma lemmikbaaris (People), personal oli väga rõõmus, et seal olime, sest viimastel kordadel olen neile normaalselt tippi jätnud, sest nad on seda väärt. Tantsivad leti taga ja mis peamine- naeratavad!!! Siiralt ja südamlikult. Aga mis mind nüüd ja igavesti närvi ajab, on need mustlastest “roosimüüjad”, kes reaalselt kisuvad sind kättpidi nende rooside juurde ja tahavad käe ümber paela siduda. Õnneks oli mul piisav muskel, et tema raudsest haardest vabaneda ning eesti keeles sinnasamusesse saata.Koju jõudsime me täpselt 3 öösel. Ise teadsime, et 5:30 on äratus, sest mõned meist lähevad Portugali! Pole hullu, tegin bussis “iluund” ka pool tundi 😀 Kirjutan seda tegelikult juba Portugalis olles, mingi kena tädi istus just mu kõrvale ja hakkas rääkima. Kuidagi kehakeele abiga suutsin selgeks teha, et ma pole õpilane  vaid reisin ja olen vabatahtlik:) Siin on nii palju mägesid. Nende jaoks on need künkad aga mina pole kunagi nii kõrgeid künkaid näinud 😀
Nüüd olen juba mitmendat tundi Portos. Just sellist päeva pole mu elus onlnud ja sellist päeva oli mu ellu vaja. Räägin nimelt iseseisvusest. Siiani tulime Austria squadiga, nemad jäävad aga siia ja mina liigun edasi. Buss pani meid maha linnaplatsil, ja nagu 5 inimese käest küsides selgus, ei tea keegi täpselt, kus bussijaam asub. 1 naine õnneks teadis ja seletas ära kuid oh imet- Igal kompaniil on oma eraldi bussijaam jumal teab kus kohas. Võta kokku ennast, Portugali bussimajandus:D Pole mina veel kunagi niimoodi uhkes iseseisvuses mööda võõrast linna kolanud. Võõras keel pealekauba. Jõudsin (ühte tuhandest ilmselt) bussijaama ning pidin ostma ajaliselt hilisema bussi, sest jumala eest ei viitsinud ma seda AVICut taga ajada. Muidu on hea olla ja tunnen ennast isegi turvaliselt. Kui inimestelt abi küsida, siis nad enamjaolt ikka aitavad nii palju kui võimalik, ausalt:) Korralik mugavustsoonist välja tulek ikka, kui pole kellegi peale loota, peale iseenda.
(Kirjutasin selle teksti eile)

EDIT: oleme Kathariinaga nüüd oma hostelis. Täpsemalt oleme Esposendes, valisin selle koha, sest ookean pole kaugel ning siin on looduspark, kuhu me varsti ka läheme. Eile õhtul jäin patja puutudes kohe magama, mul oli täielik väss, sest noh, paar tundi und oli ainult seljataga. Südame teeb soojaks, KUI abivalmid inimesed siin on. Nt Porto (suur linn Portugalis) bussijaamas ei leidnud me oma bussi ning aeg oli juba sealmaal, et buss peaks startima. Küsisin sealolevalt politseinikult, kas ta saaks mind kuidagi aidata, tema kutsus kohe kompanii kokku ja siis seletasid nad mulle kuidagi, et buss hilineb veidi. Sain temalt sooja naeratuse ning ta ütles ka, et kõik läheb hästi, et ärgu ma muretsegu. Eesti Politsei, võta õppust pls. Lõpuks tuli buss ning bussijuht parandas mu “Esposende” hääldust seni, kuni ma selle õigesti välja ütlesin, haha 😀 Ja Esposende bussijaamas hakkasin kohe asju ajama, et me esmaspäeval ikka kindlalt mingi hommikuse bussi peale saaks, et Portosse tagasi sõita. Nagu taevast saadetuna ilmus välja töötaja, kes oskas inglise ja hispaania keelt ning tegi mulle igasuguseid asju selgeks. Lisaks kutsus teine töötaja meile takso. Sõitsime oma 6km, raha tahtis ta selle eest 6,5€. Päris hästi 🙂 Hosteli hinna-kvaliteedi suhe on super, ei oska millegi üle kurta. Seda enam, et hommikusöök on hinna sees. Sinki-juustu-jogurteid ma ei söö, lasin hoopis saiu moosiga ning seda imehead kohvi, peaks küsima, mis kohv see on 😀 in love.
Ah ja mis on kõige toredam- siin lendavad ringi linnud, kes Eestist juba augustis-septembris-oktoobris minema rändasid. Rõdu ääre peal istus must-lepalind, palmide otsas askeldavad lehelinnud ning aias kõnnivad linavästrikud. Meil on hotelli kõrval jõgi!!!

Aga olgu, lähen otsin looduspargi ning ookeani üles, need on umbes 20min jalutuskäigu kaugusel:)

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

Kategooriad
you do you

Time of my life

Täna pidime aeda tööle minema, kuid vihma ja külma tõttu jäi töö ära. Meile anti hoopis vaba päev, et teha ettevalmistusi intercultural evening’uks. Käisime Anaga Shanghai shop’is, et dekoratsioone osta. Tulime tagasi (vetsupotiharjadest tehtud) jõulukuusega, hunniku värviliste paberite ning lipukestega. Austria squad tegi meile lõunaks struudleid 🙂
Pesime Portugali squadiga oma rastad ära ning läksime kesklinna. Ma ei oska ning ei suuda kirjeldada, KUI palju me naersime ja kui palju mälestusi ma sellest ühest linnaskäigust sain.
  Olen sellele hästi palju mõelnud, et kuna ma olen lühiprojektis, peaksin eriti sellest kogemusest viimast võtma, mida ma muidugi olen teinud ka. Mul on nüüd inimesed, kellele Austriasse ning Portugali külla minna, mul on reaalselt midagi mäletada ja edasi rääkida, ma olen palju avatum, minu jaoks on nüüd põsemusid igapäevased, ma oskan hispaania keelt kindlasti rohkem, kui siia tulles (enamasti kohatud väljendid aga yolo), nüüd tean, et enne oliivide söömist tuleb kontrollida, kas nendes on kivid sees ja olen harjunud rahvusvahelise grupiga elama ning koos kompromisse tegema .See on kõigest lühike nimekiri:) Seega kui keegi lugejatest selle teekonna (olgu see siis lühike, pikk või kasvõi noortevahetus) ette võtab, peaks kohe arvestama, et Sa lähedki reaalselt sinna, et kohtuda uute inimestega, kogeda teist kultuuri ning et sisemiselt areneda. Sellistesse projektidesse pole raske saada, kui sa PÄRISELT tahad, oled entusiastlik, ei karda/oled valmis silmitsi seisma muutustega ning sa ei ole ignorantne/nina-püsti-tegelane. Ja enamasti on need mõeldud kuni 30-aastastele 🙂 Kuid kui oled vanem, saad kandideerida nt grupijuhiks.
  Igatahes sooritasin Lugo magnetite ostu, käisime katedraalis pilte tegemas ,tegime pika jalutuskäigu ning tegime tänava peal kolmekesi teletupsukallisid. Oi kui palju ma neid lahkudes igatsema jään. Võtsime baaris kohalikud õlled ning tellisin vanad head french fries’id (patata frita oleks pidand küsima…) ja mulle toodi ette omlett. Vaatasin sellise näoga ettekandjale otsa, nagu ikka veganid vaatavad kui nende taldrikul midagi loomset on. Tema naeratas ning ütles, et yes, this is your french omelet!! Õnneks oli ta piisavalt yolo, et mulle uus taldrik kartulitega tuua 😀

Natuke pilte ka:
image

 
image

Vetsupotiharjadest jõulupuu.

image

image

image

image

image

Tres rayos de sol

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

Mu koobas – seinakangas, Om’i sümbol ning Hispaania lipp koduse tunde tekitamiseks.

image

Flat meeting.

image

image

Chemtrail alert.

image

image

Lambist läks katki.

image

Portugali võileiva vahel.

image

image

Tegime social skills workshopis empaatiavooru- proovisime pimeda elu tänavatel, poes jne.

image

Kategooriad
you do you

Santiago de Compostela

¡Hola!

Täna käisime Santiagos! Imeilus linnake:) Võrreldes meie Lugoga, mis on pigem natuke kommertslik, oli Santiago täielik arhitektuuri-ime.
  Hommik algas siis umbes kell 6:30. Esialgu veeresin umbes 30min voodis, sest uni oli niii magus. Kusjuures ma nägin unes, et ma läksin koju ning Lotal ja Dooral oli sellest täiesti savi, nad ei liputanud isegi saba. Täielik õudusunenägu. Igatahes mõtlesin, et seekord ma riietusega mööda ei pane- nagunii hakkab palav. Järjekordne hiigelsuur eksimus. Santiagos oli isegi eesti keskmisest suvepäevast külmem olla. Mingi 10kraadi ehk venitas välja. Ja siis mina lehvisin seal nii, et topi peal jope ja muidugi ka müts-kindad jäid Lugosse mind ootama. Lisaks hakkas ka vihma sadama. Need kes mind tunnevad, teavad, et eriti lihtsalt külm mul ei hakka aga seekord ma tõesti jäätusin. Ma ei lasknud sellel eriti ennast häirida, tuju oli timm ja vähemalt on kossid mul nüüd head ja mugavad:D
  Seekord tegime kaks gruppi, et minna linna peale ülesannet täitma. Sattusin Austria squadi, kus olid siis peale minu Andrea, Sandrina ja Verena. Grupile anti üks väike salvrätt ning käsk, et peame seda järjest vahetama millegi vastu. Kuna Verena räägib täitsa head hispaania keelt, oli meil kerge inimestele selgeks teha, et oleme vabatahtlikud ja meil on selline ülesanne jne. Salfaka saime esialgu vahetatud suhkru vastu. Suhkru vahetasime tänaval pastaka vastu. Edasi ei mäleta, aga siis oli meil juba 3,5eurine ajakiri kioskist, selle vahetasime kondiitris kahe paki maiustuste vastu. Need vahetasime konjakiklaasi vastu klaasipoes. Selle klaasiga läksime raamatupoodi, kust saime vahetusena suure spiraalkaustiku. Selle vahetasime pagariäris lõplikult suuureks saiaks. Osad inimesed tundsid meie abistamisest suurt rõõmu, osad aga pidasid meid ilmselt eilasteks. Otsustasime kohe, et selle saia saame veel millegi väärtuslikuma vastu vahetada. Jagasime selle kahe kodutu vahel, kellelt saime vastutasuks naeratuse. Teine grupp lõetas igatahes raamatuga. Vot siis, salfast saab vabalt saia teha:)
  Kõik enamvähem külmunud, hakkasime söögikohta otsima. Iria juhatas meid kohta, mis Eesti tervisekaitse poolt oleks ammu kinni pandud ja ilmselt ka maha põletatud. Aga siin on see vist täielik norm, kui just toidu eest väga palju raha (üle 15eur nt ühe taldriku eest) välja ei taha käia. See oli kahekäiguline + magustoit 8eur eest. Kui personal sai teada, et seltskonnas on üks vegan (hello, it’s me), siis hakkasid kahtlased asjad juhtuma. Arvati vist, et ma olen näljahädaline või midagi taolist. Mulle toodi 10min teistest varem supp, taldrikutäis salatit ning taldrik pasta ja oliividega. Peale seda nende homemade friikartulid ka. Sidrunisektori sõin ka ära:D aga teenindus oli neil küll yoloswag, taldrikud visati ette ja mul on teksade peal räige rasvaplärakas:D Aga seda kõike mitte halvaga, vaid see kõik tundus päriselt yolo. Ja kes ei tea, mis yolo tähendab (sest see on esialgse tähenduse ammu minetanud), siis ma ei oska eriti seletada ka 😀 Aga mis mind siinsete restode juures jubedalt ja igavesti häirib on see, et laipade tükid või reaalselt terved laibad ripuvad vaateakendel/lae all/kus iganes. KELLEL tuleb peale rippuvate seajalgade ja ülespoodud jäneste vaatamist tunne, et mmmmm tahaks neid süüa? Täielik disaster. Lisaks need haisevad ka veel. Aga mis siin ikka, keegi ei käse mul väljas söömas käia:D
Peale seda kõike käisin suveniiripoodides ja siis läksime Austria squadiga kaubamajja. Hiigelsuurde mall’i.  Millegipärast tekkis mul ületamatu vajadus siinoldud aja jooksul kolmas kleit osta (ok, see on raskekujuline sõltuvus tegelikult vist).
  Mis veel olulist..? Hm, Tiago õpetab mulle endiselt roppusi igas keeles. Milline vajalik ning elus edasi kandev oskus. Tegelikult hispaania keele tunnid arendavad ikka nii täiega, kui nüüd ise üle kordaks, oleks basic-tase suus küll.
  Ja mis ime- bussis on wifi!! Nagu Eestis oleks!

Praegu sai vist kõik.
Kallid-põsemusid:)

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

Kategooriad
you do you

Lugo

image

Nii õnnelikud olemegi kogu aeg:)

image

image

image

Mul on nüüd üks rastapats!!! Ei saaks rohkem õnnelikum olla.

image

image

image

Käisime Punases Ristis. Muidu teevad tänuväärset tööd kõigi abivajajatega kuid samas teevad ka jubedat ajupesu gripivaktsiinidega seoses. Lisaks oli maja sisustus vaid puna-valge 😀

image

Saan nüüd inimväärselt kõndida. Kuigi *ainult* jalatsite ostust sai 4tunnine šoping, olen siiski väga rahul.

image

Tegime ka aeda edasi.

image

Kaubamaja decoration.

image

Käisin kätt hoidmas needi tegemise ajal 😀

image

image

Praegu polegi midagi väga põnevat juhtunud, käime ikka hispaania keele tundides, peame aeda, teeme workshop’e ja nalja saab meil siin endiselt liiga palju. Homme läheme Santiagosse, siis oskan ilmselt midagi pikemalt kirjutada.