Ma ei näe põhjust, miks maailm ei peaks Sind kandma, kui oled muutustele avatud (Tom Valsberg)

Jõudsime Lugosse kohale. Imeilus linn, mitte midagi sellist, mida googlest pilte vaadates olin eeldanud. Siin on väga hea ja turvaline olla ning veidi kaugemal kõrguvad mäed ning lakkamatu hispaania keel tuletavad iga minut meelde, et tegemist pole enam Eestiga.
Alustasime oma reisi Tallinnast, kus turvakontrollis arvati koheselt, et ma olen vist liiga kahtlaselt väike ja vagur ja kõigele lisaks ma unustasin saapad jalga ja ma hakkasin piiksuma. Siis võeti paberiga mu kätelt ning seljalt (???) mingi proov ja pandi masinasse. Keegi teab,mis test see on? Siis otsiti mu kott veel eraldi läbi, turva ütles mulle, et mul on kotis šokolaad. Vahet pole, et see martsipan oli ja vahet pole, et obviously (ing.k ilmselgelt) ma olen teadlik, et see seal oli. Lendasime Helsingisse ning pidime lambist teise turvakontrolli tegema. Kathariinale laskus kurjategija maine, sest tal oli kotis hambapasta (wild, tean) ning turvad ei leidnud mingit rahu sellega seoses. Lisaks pidime ära viskama veepudelid, mille Tln lennujaamast ostsime, sest teadsime, et turvakontrolli enam ei tule. Oh well.
Pika ootamise peale saime Madridi lennule. Sealne lennujaam on hiigelsuur ja seal on umbestäpselt miljon väravat. Ahjaa, tahaks ära mainida, et Finnairi turismiklassides saab inimene reaalselt elada ning eesmine iste ei ole näos kinni. Igatahes otsisime oma värava üles, et lennata edasi A Coruñasse. Lennujaamas ootas meid juba taksojuht ning tema must passat. Otsustas tema 135-140 km/hjuures püsikiirusehoidja peale panna, nagu see oleks kõige normaalsem asi, mida vihmase ning pimeda ilmaga teha. Ühtlasi oli vahva ka see, et 10m peale hoiatavaid hirvemärke tuli kiirusepiirang 120. They are the crazy ones.
A Coruña paistis olevat imeilus linn, õnneks läheme me sinna ka veel tagasi. Sõitsime tunnikese, ning jõudsime oma hiigelsuurde korterisse. Teised juba magasid, seega tutvusime järgmisel hommikul. Meie grupis on 7 inimest- 2 eestist, 3 austriast ning 2 portugalist. Imelised inimesed, meil pole kordagi koos igav hakanud ning nalja saab siin väga korralikult.
Esimesel päeval avastasime me linna. Nägin esimest korda palmipuud ning puude otsas sidruneid. Better late than never. Läksime restosse sööma. Eeldasime kerget einet, kuid lauda toodi mitmekäiguline pidusöök. Veganitele restoranis eriti valikut pole, kuid õnneks ollakse väga paindlikud ning minu kõht on siin alati täitunud kõige hea-paremaga. Poodides pakutakse klientidele sooje kastaneid nosida ning tellides joogi, saab tasuta kerge snäki kõrvale (nt 2 vürtsikat keedukartulit, pasta jne). Oh, ja kõige vahvam osa- meilt küsiti, kas tahame veidi kohalikke likööre maitsta. Who says no to the free alcohol? Olime nõus ning meile toodi lauda kolm suurt pudelit ning suured mahlaklaasid. Need kallati põhimõtteliselt täis. Nii palju siis kergest shotist. Olid need 70%-sed ning üks meenutas hansat, teine kohvi ning kolmas Bailey’t. Tegid seest soojaks, kelner jälgis meid eemalt ning muigas salakavalalt. Toidu hind tehti selle järgi, kui palju me sõime, mitte selle järgi, kui palju meile lauda toodi. Hinnad on siin eestlase jaoks imeodavad, 2007a vein maksab 2 eurot ning veini meil grupis austatakse 😀 Ostsin kaks veini ning jõin ühe õhtul ära.Ana (portugali tüdruk) küsis, et how is it nearly possible that you’ve drinked the whole bottle of13% wine and you are still sober and alive? (Selle lause kirjutamise hetkel pistis Sandrina pea mu tuppa ning küsis “some wine maybe?” Haha hilarious aga las olla). Lisaks jagasime ka ära ülesanded, mina ning veel kaks inimest teeme sel nädalal süüa ning teised koristavad. Mina teen isiklikult taimetoitu ning siiamaani on kõik seda kiitnud:)
Oleme 3 päeva seminariruumis mänginud rollimänge ning üksteist paremini tundma õppinud. Algavad need tavaliselt kl 10 ning lõppevad 19. Võin täie kindlusega väita, et sellest tuleb ilmselt mu senise elu lahedaim kuu. Meie gruppi on sattunud imelised inimesed ning olen tohutult tänulik selle eest.
Muide,sooja on siin keskpäeval 25kraadi ning päike paistab alati:) Grupi jaoks olen ma dramaqueen, mitte et ma päriselt draamat teeks, vaidma satun lihtsalt nii kergesti elevusse, teen igale laulule dramaatilist lip-sync’i, ei varja oma rõõmu, näitemängudes mängin alati rolli niii sisse jne. Siin võid olla sina ise, ilma, et keegi viltu vaataks.
Teised grupiliikmed iseloomustavad mind nii: